10.10.2009 toimus koori juubelikontsert Tartus, justkui selleks puhuks parasjagu maailma juhtivate ülikoolide hulka tõusnud Tartu Ülikooli aulas. Tartuga seovad meid tihedad sidemed: viis praegust lauljat on Emajõelinnas sündinud, pooled on oma ülikoolidiplomi saanud just samas saalis, nii mõnigi on laulnud ka Tartu Ülikooli Naiskoori ridades. Selles suurepärase akustikaga ruumis on hea laulda ja meid on siin alati soojalt vastu võetud. Nii ka seekord. Publikut oli, saalis istus vist ikka rohkem rahvast kui laval seisis… Ajalehes Tartu Postimees ilmus eelmisel päeval ja põhilehes samal päeval ka kuulutus.

Kui pisut möödunut meenutada, siis esimest korda käisime Tartus esinemas 17. veebruaril 1962. Juhatas Arvo Ratassepp. Klaverisaatja oli Frieda Bernštein.

Ajalehes «Edasi» kirjutas A. Bender 21.02.62 selle kontserdi kohta, et „[…] Kuigi kollektiiv on noor (tegutseb kolmandat aastat) tuleb esile tõsta tema kunstitaset. See kõneleb koori juhi Arvo Ratassepa tõhusast tööst ja lauljate heast häälematerjalist. Eriti meeldisid säravad sopranid. […] Kava, mis koosnes peamiselt eesti kaasaegsest kooriloomingust, oli stiilne. […] Koor esitas oma laulud emotsionaalselt, selge diktsiooniga, puhta intonatsiooniga. […] Palju laule nõudis publik kordamisele, tuli anda lisapalu. […] Solistina oli kaastegev konservatooriumi üliõpilane Hendrik Krumm. Rikkaliku häälematerjaliga noor tenor esitas itaalia ooperiloomingut ja pälvis õigustatult publiku kiituse.“

Meie kroonika räägib sellest nõnda: „Ammuseks unistuseks oli sõita Tartusse. Paljudele tuletab see linn meelde üliõpilasaastaid oma rõõmude ja muredega.
Hommikul kella 10-ks kogunesime Estonia puiesteel asuva Teaduste Akadeemia maja ette. […] Tartu linna piiril tuli oodata veerand tunnikest, et jõuda täpselt kella kolmeks ülikooli peahoone ette. Kui jõudsime kohale, olid Tartu laulusõbrad meil vastas. Peahoone 49. auditooriumis tervitasid meid Tartu A/ü. Kultuurimaja naiskoori “Leelo”, Tartu Üliõpilasmeeskoori ja Tartu Riikliku Ülikooli Naiskoori ning Kõrgemate Koolide Lõpetanute Tartu Meeskoori esindajad. Lilled ja südamlikud sõnad. Õhtut ootasime ärevusega. Saal oli rahvast täis. Teadustajaks oli Margi Tammik. Kui esimesed laulud tulid kuidagi arglikult, siis publiku soe vastuvõtt julgustas meid ja nii saime hoogu juurde. Esimese poolaja lõpus traditsioonilised tervitused ja lilled. Teine pool läks juba hoogsamalt ja vabamalt. Kontakt saaliga oli saavutatud.“

Teist korda esineti Tartus aasta pärast, 2. märtsil 1963. Kroonikast: „2. märtsi hommikul kell 9.20 väljuvad Estonia puiestee maja eest kaks mugavat bussi ning võtavad kursi Tartu poole. Meie järjekordne kontserdireis Taaralinna! Bussid on lauljaist tulvil. Istekohti jagub parajasti kõigile lauljaile, ainult meie ainuke meeshing – sm. Ratassepp – kükitab bussi põranda ligi mingil madalal istmel. Meeleolu on kõigil ülev. Laulaksime meelsasti, kuid ei tohi, “sopranodel” on isegi kõvasti rääkimine keelatud. Lahendatakse ristsõnamõistatusi ning aetakse juttu poole häälega. Kuus tundi sõitu (sic!) möödub kiiresti ja nii olemegi juba enne lubatud aega Tartu lähistel. […] Kontsert algas õhtul kell seitse. Ülikooli aula oli peaaegu tervenisti välja müüdud. Meie esinemine võeti vastu soojalt, mitu laulu tuli kordamisele. […] Kontserdi teise poole avas prof. V. Alumäe viiulisoologa, mis võeti publiku poolt vastu tugeva aplausiga. Meie etteaste alguses, ungari laulude eel, tutvustas koorijuht lühidalt laulude autoreid ning esitatavate palade sisu. Laulud näisid kuulajaile meeldivat. Pärast kontserti algas tagasisõit. Nüüd vast on bussid laulu ja trallitamist täis. Koju jõudsime öösel kella kolme-nelja vahel.“

Ajaleht „Edasi“ ilmutas 09.03.63 (jälle A. Benderi sulest) kiitva arvustuse. Taas tõsteti esile stiilset ja maitsekat kava (esimese pooles eesti autorid, teises Bartok ja Kodaly). Sellest artiklist üks värvikas lõik: „Eriti tugeva elamuse jätsid Kodaly laulud. Selgitav sõnavõtt mainitud ungari heliloojate ja nende teoste kohta on vajalik. Sellest peaksid eeskuju võtma ka teised koorijuhid. Mõned meie dirigendid on sageli liberaalsed, lasevad end repertuaari valikul liigselt mõjustada mõnedest kooriliikmetest ja muusika alal võhiklikest kultuuritöötajatest; niiviisi soodustavad nad paigaltammumist. Seda ei saa öelda dirigent Arvo Ratassepa kohta. Ta otsib uut. Lühikese ajaga on A. Ratassepp loonud võimeka kollektiivi, ta arendab ja kasvatab kuulajaskonda.“