Varia

Rahvarõivad

Eesti rahvarõivad said uue elu paljuski tänu 1869.a alguse saanud üle-eestilisele laulupeotraditsioonile. Kui 19. sajandi laulupidudel kanti veel vanu kodus olemasolevaid rahvariideid, siis 20. sajandil vajati kasutusotstarbelt uusi rahvarõivaid – esinemiskostüüme.

Rõivaste kandmisel jaotati need üldiselt kolme ossa:
•  Seisuriided – pidulikud rõivad, mida kanti vaid pidulikel juhtudel, hoiti hoolega ning pärandati sageli lastelegi;
•  Käimariided – käimise rõivad olid vähempidulikeks käikudeks;
•  Pidamise riided – töörõivad, mida kanti iga päev ja mis tehti halvemast materjalist ja kaunistusteta või kasutati nendeks vanu pidulikke ja käimise rõivaid.

Traditsioonilisele rahvakultuurile iseloomulike tunnuste põhjal jaotatakse eesti rahvarõivad neljaks rühmaks:
•  Põhja-Eesti,
•  Lõuna-Eesti,
•  Lääne-Eesti ja
•  Lääne-Eesti saared.


Põhja-Eesti
Põhja-Eesti rahvarõiva rühma kuuluvad Harjumaal, Järvamaal ja Virumaal kantud rõivad.
Rahvarõivaste osas iseloomustas seda piirkonda suurem vastuvõtlikkus moeuuendustele. Sadamalinnades liikus Euroopast tulnud kaupmehi ja käsitöölisi, kelle kaudu jõudsid siia uudsed materjalid, moed ja töövõtted. Põhja-Eestis töötas ka tunduvalt rohkem maakäsitöölisi kui mujal Eestis. Just Põhja-Eestis kodunesid ja levisid üle kogu maa mitmed moerõivastusega seostuvad nähtused – meestel põlvpüksid, kuub, vest, kaelarätt, naistel pikitriibuline kahar seelik, indigosinised villased rõivad.Kõige iseloomulikum Põhja-Eesti naiste rõivaese oli varrukateta särk ja selle peale käiv varrukatega kahar, napilt rindade alla ulatuv pluus – käised.

Teiseks iseärasuseks on omalaadne madalpistes lilltikand, mis jõudis Põhja-Eestisse barokkstiilist mõjutatud saksa käsitöömeistrite kaudu 18. sajandi keskel. Tikkimisel kasutati valget linast või värvilist siidniiti. Hinnatud materjaliks oli ka pruunikasmust siid – sellist tikandit kutsuti tulitand kirjaks. Must tikand jõudis saksa kaupmeeste vahendusel Eestisse Hispaaniast. Lõngatikandeid täiendati omakorda kardtikandi ja litritega, kard- või linase niplispitsiga. Iseloomulik on ka tanu tipu ning käiste kurrutamine.

Kolmandaks omapäraks on 18. sajandi lõpust levima hakanud peakatted – papp-toestusel, takuga polsterdatud ning värvilise siidriidega kaetud pottmütsid.

Põhja-Eesti talunaiste garderoob
19. sajandi keskpaiku olid naiste ülikonna põhiosadeks särk, käised, seelik, vöö, põll (abielunaistel), paiguti kampsun ja liistik.

Särk ja käised
Ilmselt 13. sajandist alates on Põhja-Eesti naised kandnud pikka varrukateta alussärki, mille avar kaelaava tõmmati koomale krookpaelaga ja selle peal pikkade varrukatega lühikest kaharat pihakatet – käiseid. 18. sajandi lõpust sai käistealase kaunistusena iseloomulikuks lai lillkirjas tikandivöönd. Hinnalise pidurõivana pärandati need põlvest põlve emalt tütrele.
19. sajandi jooksul, esmalt Tallinna ümbruses, hakati igapäevaselt kandma pikkade varrukatega särke, käised jäid vaid pidurõivaks. Virumaal püsisid käised kauem, jäädes 19. sajandi keskpaigaski nii töö- kui peorõiva osaks.

Seelik
Kuni 18. sajandi alguseni oli valitsev ühevärviline ja kitsas mustast villasest riidelaiast ümber puusade mähitud või kokku õmmeldud ümbrik. Ainukeseks kaunistuseks oli villastest lõngadest palmitsetud kitsas pael allääres, millele hiljemalt 18. sajandil lisandusid helmestikandid ja karraribadest kaunistused. Uuemamoelised kaharad seelikud (sielik) õmmeldi samuti esialgu ühevärvilisest, 18. sajandi keskpaigast üha enam pikitriibulisest, ostetud peenvillasest kangast.  19.sajandi alguseks olid triibuseelikud saanud üldiseks ning talunaiste endi kootud seelikuriie omandas triibu- ja värvikombinatsioonide osas paikkondlikke erijooni. 19.sajandi keskel ilmusid pikitriibuliste kõrvale ka põikitriibulised ja ruudulised seelikud. Neid kanti nii käiste kui särgipihaga, enamasti aga seelikuga samast riidest õmmeldud jakiga.
1860.-1870. aastatel hakkasid paljud talunaised endale linnanaiste krinoliinkleitide eeskujul õmblema põiktriibulisest või ruudulisest riidest kaapotkleite. Nende tarvis kooti nii villast kui linast kangast.

Vöö
Lisaks ehetele omistati kaitsevõimet ka vööle ja kinnastele. Arvati, et kõvasti ümber keha mähitud vöö annab tuge, teeb keha tugevaks ja hoiab haiguste eest. Samal põhjusel pandi mõnikord suvelgi villased kindad kätte, ka vöö vahele pistetult arvati neid kurja eemale peletavat.
Kirivööd olid Põhja-Eestis kitsamad kui lõuna pool. Vööga mähiti kordadena seeliku (abielunaistel ka põlle) värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Vanamoeliste kitsaste seelikute kandmise aega jääb vööilustus – rõhud – vöö küljest puusadelt tahapoole rippuvad vaskketid.

Õlakatted
Piklikud villased sõbad ja linased linikud, olid 19. sajandi alguseni ehk kõige kauem kasutuses Ida-Virumaal. Siis moodi tulnud ruudukujulised narmasääristusega suurrätid võeti kogu põhjapoolses Eestis kiiresti omaks ja vanamoodsad õlakatted kadusid kasutusest.

Ülerõivad
Lühikesi ülerõivaid – kampsuneid ja liistikuid kanti Põhja-Eestis vähem (välja arvatud Jüris). Ülerõivastest oli tähtsaim villane pikk-kuub. Juba 18. sajandi lõpul oli see piha ümber hoidev, kaarduvate seljaõmbluste jätkuna vöökõrguselt kahe rippuva voldikimbuga ehk händadega.
19. sajandi esimesel poolel muutus värv senisest lambapruunist ja –valgest potisiniseks.  19. sajandi keskel ilmus händadega kuue kõrvale uus moerõivas – liibuva piha ja selle külge kroogitud alaosaga kaapotkuub, mis püüti õmmelda heast sinisest villasest riidest.
Talvine ülerõivas – valge lambanahkne kasukas, samuti suvine rüü tehti 19. sajandil sama lõikega kui händadega kuub. Rüü oli kas valgest või sinise-valgetriibulisest koduskootud kangast.

Ehted
Kaugest minevikust pärinevate arusaamade järgi olid ehted nagu ka rõivaste ornamendid mitte ainult ilustuseks vaid neile omistati eelkõige kaitsevõimet kõige kurja vastu.
Helmed pandi väikesele tüdrukule kaela juba siis, kui tal tuli esimene hammas. Abieluõnne kindlustamiseks peeti oluliseks pulma ajal pruudi eheterohkust.
Naiste pidulike ehete komplekt oli Põhja-Eestis rikkalikum kui Lõuna-Eestis (va setud). Seejuures olid rinnaehteid väiksema läbimõõduga.
Käistekaelus kinnitati umbes rangluu alt vitssõle või väikese preesiga. Pidulikumad ehted – silmadega prees või väiksem kuhiksõlg, asetati rinna kõrgusele. Lisaks igapäevastele kurguhelmestele riputati piduülikonnaga kaela helmekeesid ning hõbekette koos kannaga ja kodaratega rahadega.

Peakatted
Traditsioonilise peakattena esines vanapärane pealinik 18.-19. sajandi vahetusel veel Virumaa rannakihelkondades. Samal ajal püsis eeskätt pulmatraditsioonis kasutuses teisigi vanapäraseid peakatteid: linuk ehk sabaga tanu, otsiktanu, võrutanu.
18. sajandist oli abielunaise tavaliseks peakatteks lilltikandiga kaunistatud linane tanu. 19. sajandil oli iseloomulikuks peakatteks aga takkude või vati abil ümarapõhjalise poti kujuliseks polsterdatud pottmüts. Tallinna ümbruse kihelkondades kandsid pottmütsi ka neiud, kuid ilma abielunaiste mütsile iseloomuliku äärepitsi – treemlita.
Erinevalt Lõuna-Eesti tanudest, mis täielikult varjasid juuksed, pandi Põhja-Eesti tanud pähe koketse, otsmikul juuksepiiri katva kübarakesena.
Juukseid kammisid naised ja neiud pidupuhkudel lahtiselt keskelt lahku, argipäeval aga kinnitasid kohati kahte palmikusse pletituna ümber pea.

Põll
Põll pandi pulma ajal pruudile pidulikult ette. Öeldi, et naine ei tohi minna põlleta üle põranda ja tanuta üle tänava.
Abielunaise seisust rõhutava ülikonna osana tehti põll piduliku sündmuse puhul võimalusel ostumaterjalist. 18. sajandil oli pidulik põll eelistatult roheline, kaunistatud pealeõmmeldud kardpaeladega. 19. sajandil oli põllematerjaliks õhuke valge puuvillane klaarriie, mida sageli ilustati tikandiga, pidulikuks peeti endiselt ka õhukest poevillast ja kirjut sitsi. Kanti ka valgeid linaseid põlli, kuid eriti pidulikuks neid ei peetud.

Jalavarjud
Jalakatetena kasutati 19. sajandil tööl veel vanapäraseid sääriseid ja poolsukki – kapukaid, üldised olid põlvini ulatuvad sukad, mis püsisid ülal põlve alla seotud säärepaeltega. Kõige levinumad olid valged lihtsad või koekirjalised villased, suvel ka linased, hiljem puuvillased sukad.
Kõige üldisemad jalatsid olid pastlad, jõukamad naised kandsid juba 17. sajandil ka kingi. 19. sajandil olid kingad pidulikel käikudel juba laiemalt levinud.

Kasutatud kirjandus:
•  Melanie Kaarma, Aino Voolmaa, Eesti Rahvarõivad. Tallinn 1981.
•  Reet Piiri, Rahvarõivaid Eesti Rahva Muuseumist. Tallinn 2006.

Ülevaate koostas Katrin Näär