TAN esimest korda suurel laulupeol (väljavõte koori kroonikast)

5. juuli 1960

Tallinna ühendkooride eelproov lauluväljakul.

Esmakordselt uuel laululaval!

Veel on kõikjal ehitamise jälgi ja lavaalune pole kaugeltki valmis. Väljakul võõbatakse pinke. Nähtavasti ühistöö korras, sest mitmeid akadeemia inimesigi liigub pintsli ja värvipotiga ringi.

Kell kaheksa õhtul astuvad uuele laululavale Tallinna ühendkoorid. Uue lava avaruses näib neid olevat nagu käputäis.

Esimest proovi on kuulama tulnud meie laulupeo üldjuhid eesotsas Gustav Ernesaksaga. Ilmselt on nad väga rahul lauluväljaku akustikaga. Pärast, kui laulsid meeskoorid, proovisime päris oma kõrvaga seda akustikat. Ja tõesti, kaugele suvevinase Lasnamäe veerule kostis laululavalt iga väiksemgi laul nii selgesti ja hästi, nagu oleks lauldud otse kõrva sisse. Küll on meie uus laululava ikka tore üllatus!

Proov kestis kella poole üheteistkümneni.

11. juuli 1960

Tallinna naiskooride proov lauluväljakul. Meie lauljaid oli seekord vähevõitu.

15. juuli 1960

Kell seitse õhtul Tallinna kooride proov lauluväljakul. Selgub, et hakkame kaasa laulma vabaõhuooperis.

18. juuli 1960

Varahommikuses Kadrioru roheluses on nagu lillemeri liikvele pääsenud: esinemisriietuses lauljad ruttavad laulupeoeelsele üldproovile.

Kella kuuest hommikul kuni kaheteistkümneni päeval seisti laululaval lõõmava päikese käes, algul ühendkooride, siis naiskooride harjutusel. Esmaabitöötajatel igatahes oli tublisti tegemist. Meie hulgas õnneks „ohvreid“ polnud, kuigi tagasi jõuti üsnagi oimetutena.

Ah jaa, meid ju filmiti, see tähendab filmiti kogu proovi, mis oma rahvarohkuses ja värvikirevuses oli juba iseenesest nagu ehtne laulupidu.

19. juuli 1960

Täna oli hoopiski tihe päev – kolm proovi korraga.

Hommikul pool seitse algas laululaval jällegi naiskooride proov. Olime kõik kohal, välja arvatud need, kes praavitasid oma eelmistest proovidest äravaevatud jalgu, tegid töö juures juubelipäevaks seinalehte või seisid tühjaks jäänud asutustes valvepostil.

Umbes kümne paiku võisime laiali minna ja kõrvetava päikese eest viluvarju otsida.

Kella neljaks pärast lõunat kogunesime Šnelli tiigi äärde Toompea nõlvakule. Toimus järjekordne naiskooride proov. See kestis üürikest aega – ainult paar tundi.

Kella kümneks õhtul seadsime sammud uuesti lauluväljakule. Algas vabaõhuooperi „Vabaduse laulik“ proov. Selle ooperis laulavad koorid kantaati „Läänemeri – rahumeri“. Et see tohutu rahvamass asjatult ei istuks ja puiselt lava ei täidaks, pandi meid rahvahulkadena liikuma ning õpetati meile näitlemistehnikat. Vähemalt meile endile tegi küll koledasti nalja, kui hakkasime kogu õpitud lavateooriat praktikas realiseerima. Vähem emotsionaalne polnud ka moment, kui meie Mari Mustast oleks äärepealt saanud rahvajuht või üldse pealik.

Et me peopäevadel olime tingimusteta kinnistatud lauluväljaku külge, oleksime äärepealt ilma jäänud paljustki põnevast, mis mujal juhtus. Meie koorijuht aga hankis meile priipääsmed rahvakunstiõhtu peaproovile, nii et me ikkagi saime osa sellest imepärasest kirevusest, mis rohelisel staadionimurul keerles.

20. juuli 1960

Ilm on tulikuum, taevas kõrge ja sinine. Linn on joovastavalt pidulik oma ehterüüs ja päikesesäras.

T ä n a   a l g a b   l a u l u p i d u !

Tänavad on tulvil kirevais rahvariideis peolisi ja tõtlevaid, elevil peokülalisi.

Pidime kogunema kella poole kaheks Estoonia puistee 7 maja ette. Pidupäeva elevus oli nähtavasti nii vägev, et purunesid kõik traditsioonid ja seaduspärasused meie täpsuse alal: mitte keegi ei hilinenud, vastupidi, enamik oli kohal juba „enne kukke ja koitu“.

Kui kenad, kui imenägusad me olime oma uhiuutes valgetes kleitides! Ja kui meeldivalt tõstab seesugune kaunis ning ühtlane peoriietus inimese enesetunnet ja rühti! Oime kõik kümme korda nooruslikumad, sada korda reipamad ja tuhat korda naerusuisemad. See on sulatõsi ja igaüks võib seda pildi pealt oma silmaga näha.

Kui kõik olid kokku kogutud, pastlapaelad õigeks seotud, fuajees kõik peegeldamised peegeldatud, algas meie kallal meeletu rividrill ja „at-dva“-tegemine, et rongkäigus oleks meie samm nagu Viiburi sõjakoolis, aga mitte nagu tango tantsimine.

Kõigepealt kamandas Margi Tammik meid pikkuse järgi ritta. Niisugust tükki ei olnud meie oma laulukooriga veel eluski teinud ja selletõttu kujunes sellest üks fundamentaalne, otsustav, pikaajaline ja tõsine tegevus, kuigi pealtnäha paistis meie segimine-sagimine üpris lustakas välja. Selle eest sai aga meie 69-meheline kolonn hästi akuraatne ja tipp-topp. Igale anti kätte rukkilillekimbuke. Kolonni ette pandi koorijuhi meelevalla järgi kolm nägusat „jõumeest“ – Rüütli, Pinka ja Vergi –, kes vaheldumisi pidid kandma meie koori nimesilti, mille olid pikkadel talveõhtutel meisterdanud meie meeskoori virgad ja usinad käed.

Väärikalt ja uhkelt nagu luigeparv liikusime läbi linna oma kogunemispaika – Kaarli kiriku taha. Ja sinna meid jäeti nii tükiks ajaks, nagu oleksime sinna päriselt elama asunud.

Lausa troopikapäike kõrvetas lagipead ja närtsitas südant. Ent teeveerel jalga puhata polnud võimalik – uued kleidid ei lubanud. Ooteaja lühendamiseks hakkasid piltnikud meid üksikult ja grupiviisi üles võtma.

Kui pildistamistegevus ära lõppes, asusime oma uute kleitide arvel arendama temaatilist vestlust „Õmblussalongi kõige alatum laagritöö kallihinnaliste individuaaltellimuste sildi all“. Ärarikutud kleitide näidiseksemplare demonstreerisid omal nahal Laufer, Riikoja ja teised.

Koorivanem aga lahendas sel ajal rahvusvahelisi tüliküsimusi ja võitles ennastsalgavalt meie territoriaalsete õiguste eest. Nimelt oli ette nähtud, et akadeemia koorid sammuvad kohe Riikliku Akadeemilise Meeskoori järel. Ent meie ette kiilusid mööblivabriku rahvatantsijad, ja kuna nad olid kange karakteriga, siis nad oma hõivatud positsioonidele ka jäid.

Lõpuks ometi kuuldus Tõnismäe kandist trummide mürtsumist ja pasunate törinat. Veel viimased vargsi pilgud taskupeeglisse, veel mõned tulipalavad lokikohendamised ja kibekiired „looduse ümberkujundamised“ huulepulga abil – ning meie rivi asus liikvele: Tõnismäelt alla mööda Suvorovi puiesteed, Võidu väljaku tribüünist mööda Estoonia puiesteele, sealt Keskväljaku kaudu Narva maanteele, Russalka juurest Pitita teed mööda Lauluväljakule.

Kogu teekond oli nagu meie üksainus suur triumfikäik. Kummalgi pool teed tihe, tihe kirev inimmüür, rõõmsad, otse säravad näod. Majade akendel, rõdudel ja katustel, aiamüüridel, puuvirnadel ja plankudel , autokatustel ja puude otsas, – kõikjal, kõikjal aina juubeldav, tervitav, aplodeeriv inimmeri. Seesuguseid ovatsioone, sellist pidulikku ülevust, niisugust liigutavalt sooja kaasaelamist ja publikuga ühtesulamist juhtub harva. Rahva südamest tulev juubeldus tegi meiegi hinged tüki maad õilsamaks, venitas rühi sirgemaks, vajutas kurku härdusklimbi ja sirutas rukkililledes käed vastutervituseks.

Esimesed tervitused sadasid meile meie Estoonia puiestee maja akendest ja rõdudelt, kus mõnu-, rahuldus- ja heameeletundega jälgiti, kuidas publiku tormilisel heakskiidul marsib mööda akadeemia 37.500 rubla meie uute kleitide näol.

Keskväljakul kõlasid meile hüüded: „Elagu teadus!“, „Elagu kõrged naised!“, „Oi, kui toredad pastlad jalas!“

Narva maantee alguses olid „Tallinna“ kaupluse maja akendel inimesed lausa kobaras. Tuliseid tervitusi saatsid meile teiste hulgas näitlejad Mari Möldre ja Ruut Tarmo. „Forumi“ katusele oli kogunenud õige lustakas ja temperamentne seltskond, kes oma vaimukusega reageeris igale kolonnile. „Elagu heinalised! Elagu akadeemia!“ hüüti meile. Kadunud August Alle maja ees saatis näitleja Ly Lasner meile ovatsioonide saatel kirglikke üleskutseid: „Elagu teadusevalgus! Kadugu vaimupimedus!“

Publiku hõigete ja siin-seal kõrvahakanud lausepudemete järgi näis meie koor oma riietuse, pastelde ja luisutaskutega rahvale üsnagi meeldivat.

Juba saimegi sisse Lauluväljaku kaunilt ehitud väravaist ja defileerisime tribüüni ees üldlaulupeo juhtkonnale. Ja täpselt siis, kui viimased meie koori lauljad olid tribüünist möödunud, hakkas taevast otse ämbriga kolinal vihma alla kallama. Pistsime kõik meeletult plehku – kes kuhu sai.

Kuid minna polnud õieti kuhugi, sest paljukest siis annab paduvihma ajal varju mõni puu või paviljoni kitsuke räästaalune, pealegi kui seal on juba „üürilised“ ees.

Aga selles vihmamöllus marssisid tribüüni eest mööda järjest uued ja uued peoliste kolonnid – üdini märjad, kuid laulud suus. Selgus, et viimased rongkäiklased polnud oma lähtepunktist Endla tänava hakatusest veel liikuma saanudki (meie aga olime tol ajal juba Lauluväljakul), kui vihm nad märjaks kastis. Niiviisi läbiligunenult marssisid nad kogu tee vahutava vee all. Ent just siis olevat meeleolu olnud eriti hoogne ja lauludel polevat olnud otsa ega äärt.

Kui sadu hetkeks lakkas ja valjuhääldajate kaudu kutsuti lauljaid häälerühmade kogunemispaikadesse, et laulupidu alustada, saime oma koori rahvaga jälle kokku.

Oi jeerum! Kui hale oli näha meie märgi pastlaid ja vihmaviirgudes ning poripritsmetes kleidisabasid. Ainuke, kes jäägitult ja põhjalikult läbi ligunes, oli Malle Kotli, ja ainuke, kes sellest vihmamöllust purukuivalt ja triigitult välja tuli, oli Riikoja (ta oli läbi aiaaugu paaniliselt põgenenud naabermaja puukuuri).

Parajasti siis, kui laulurahvas lava taga ootas esinemisjärge, kerkisid mere kohalt üles õudsed sinimustad äikesepilved ja kõmasid uued kõuekärgatused. Nüüd ei aidanud enam mingid valjuhääldaja käsud ega keelud paigale jääda ja rahulikult oodata – tormasime laululava alla vihmavarju. Mõne aja pärast oli lauluväljak nagu lainetav meri ja lava ees sulistasid poolest säärest vees filmimehed oma aparaate päästes. Kuulajaskond püüdis varju otsida räästaalustes või puude all. Vihmavarjude või vihmamantlite omsnikud pidasid küll mõni aeg kauem vastu, kuid pudenesid lõpuks siiski laiali. Lauluväljak jäi tühjaks.

Enamik lauljaid oli laululaval aset võtnud ja sinna tüürisid ka meie inimesed.

Et sadu oli päris veeuputuseaegne ja tõesti metsik, tehti ametlikult teatavaks, et laulupidu jääb täna ära ja lauljatel paluti lahkuda. Laulurahvas oli aga niisugust väge ja tuhinat täis, et hakkas ise spontaanselt laulupidu pidama. Laul järgnes laulule ja tuju aina tõusis. Meelekindlamad juhid, nagu Ernesaks, Variste ja Uibo, kes vihmamöllu ees araks ei löönud, asusid juhipulti ja püüdsid, vihmasirm pea peal, sellele helidestiihiale organiseeritud vormi anda.

See oli lauljate eneste ainulaadne ja unustamatu laulupidu looduse raevus ja tõelises elementide möllus. Tuli ja vesi märatsesid taevalaotuses nii meeletult, nagu tahaksid nad maailmast järele jätta ainult pilpad ja tolmu. Tundide viisi sähvisid sinised-punased taevast lõhestavad välgud ja kõu ragistas möirata otse oimetuseni, nagu lastaks tal elus esimest ja viimast korda niisugust trikki teha. Loodus oli otsekui arust ära. Aga ehk pidi see olema vahvale laulurahvale määratud vägev saluut, mida heroiline loodus omas kirjaoskamatuses ei mõistnud etiketi ja protseduurireeglite kohaselt serveerida?

Ja siis kadusid teadmata kuhu ka viimased paigalpüsinud üldjuhid. Aga ega pidu sellepärast seisma jäänud! Lauljate hulgast astusid ette isehakanud juhid ja jälle kõlasid üle merede ja maade üha vägevamad laulud.

Seda vägevust ja võimakust kuulis ainult aimamisi ja veritseva südamega pealt meie lugupeetud koorijuht, kes sel ajal, kui laululaval toimusid enneolematud ja kordumatud sündmused, oli sunnitud istuma pühalikus vihmavangis  Lasnamäe veerul kemmergus. Kuna paanikas varjuotsijad olid ebainimlikult ummistanud kõik sisse- ja väljapääsud, ei saanud ta liikuma ega ulatanud midagi kuulma-nägema. Laululaval toimuva kohta sai ta udust ja umbkaudset informatsiooni ustele lähemal olijailt, kes haledusest püüdsid siluda meie maestro meelekibedust selle lollaka situatsiooni pärast.

Ja taevast aina kallas alla otse pisikesi poisse ja pussnuge…

Juba õige mitme tunni kestel köitsid lauljate tähelepanu kaks lauluväljaku keskpaigas sirmi all kössitavat kuju, keda polnud heidutanud paigalt liikuma ei tuli ega vesi ja kes ainsana moodustasid selle kordumatu laulupeo auditooriumi. Äkki jooksid lauljate hulgast lavalt alla vihmasaju kätte kaks meest, lillevanikud käes, sumasid läbi vee nende salapäraste kujude juurde ja pärgasid nende pead. Tuhandetest suudest kostis lavalt: „Elagu publik! Elagu publik!“ – ja maruline ovatsioon varjutas kõvemadki kõuekärgatused. Kuivõrd õige see on, ei tea, aga meieni ulatusid kuuldused, et need olevat olnud kaks Ameerikast laulupeole saabunud eestlast, kes hardumuses pühendasid end jäägitult laulule.

Kell oli juba pool üksteist saamas. Vihma vaheaegu kasutades hakkasid ka lauljad aegapidi laiali pudenema. Saabusid viimased bussid, millega laulurahvast linna toimetati.

Aga vihma muudkui sadas …

Ah jah, sel ajal olevat Keskväljaku kandis nähtud üht laulupeolist läbi vee koju sumamas, kleidisaba tagantpoolt sirmi asemel üle pea tõmmatud. […]

Aga kuidas te kõik koju saite sellelt traditsiooniliselt alanud ja lõpuks kõik traditsioonid purustanud laulupeolt? Kas […] keegi endale puuslaki sai?

21. juuli 1960

Eesti NSV 20. aastapäeva hommik. Kogu Tallinn on jalul. Kümned, kümned tuhanded vanad ja noored, lauljad ja kuulajad-vaatajad muudkui lähevad ja lähevad ja lähevad kireva voona ainult ühes suunas.

Lauluväljakule aina tullakse, tullakse, tullakse.

Ilm on enese kätte võtnud ja särab nii pöörase lahkusega, nagu poleks tal eilse veeuputusega midagi tegemist. Et aga ükski korralik laulupeoline ei taha ennast enam petta lasta, tassitakse kaasa kimpse-kompse vihmamantlite, keepide, sirmide, kummisäärikute ja muu relvastusega. Ent nagu kiuste osutusid kõik need atribuudid just seekord täiesti asjatuks koormaks. Ilm käitus lõpuni rohkem kui eeskujulikult.

Kõik laulupeost osavõtvad koorid ja orkestrid kogunesid Lauluväljakule kella kümneks.

Täpselt kell 11 kuulutasid fanfaarid üldlaulupeo avatuks. Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe A.Müürisepa avakõne järel kõlasid ühendkoorilt ja koondorkestrilt NSV Liidu ja Eesti NSV hümn.

Sõna sai enda kätte ühendkoor. Selles 30-tuhandelises meeskonnas  laulsime meiegi kõigepealt Jüri Variste juhatusel Novikovi laulu „On võimas meie kodumaa“.

Taktikepp läks üle Gustav Ernesaksale. Väljakule voogas Eugen Kapi laulupeokantaat „Läänemeri – rahumeri“. Ühendkoorilt järgnesid E.Kapi „Lenini partei“, J.Simmi „Heledana tuli hommik“ ja I.Dunajevski „Laul kodumaast“.

Et laulupidu langes ilma tõttu ainult ühele päevale, koondati kava kõikide ettekannete osas ja üsna mitmeid õpitud laule-lugusid ei saadudki esitada. Ometi kestis seegi lühendatud laulupeokontsert umbes kaheksa ja pool tundi. Suure huviga jälgis seda vähemalt 150 000 inimest. Rahvast oli nii kole palju, et peale äärest ääreni täis pinkide ruudustiku olid tulvil kõik kõrvalväljakud ja Lasnamäe nõlv. Kõikidele esitatud lauludele sai kuulajate poolt osaks erakordselt südamlik tunnustus ja vastuvõtt ning selletõttu valitses Lauluväljakul algusest peale väga pidulik ja ülev meeleolu.

Pärast ühendkoori asusid laulma poistekoorid – umbes paa tuhat agarat väikemeest oma juhi Aksel Pajupuu taktikepi all. Esmakordelt meie laulupidude ajaloos esinesid poistekoorid ja laulsid nii, et süda sulas.

Pärast poistekoore laulis 7000-suuline lastekoor H.Kaljuste ja K.Leinuse juhatusel. Lapsi tänati südamlikult hea esinemise eest.

Edasi kõlasid laululavalt hoogsad puhkpillipalad ja rahvapillimuusika.

Esinemisest vabal ajal nautisid meie koori lauljad laulupidu täie põhjalikkusega. Korrapealt pikenesid meie otsesel kaastegevusel järjekorrad Lauluväljaku kaubandusvõrgus õige tunduvalt. Vilma Kast ja Irina Veepere igatahes ostsid ära mitu pudelit limonaadi ja Aino Saarlaid prassis oma kuld- ja hõberahasid maha maiustustekioski ees. Seesugust kergemeelsust näitasid üles peaaegu kõik meie noorikud. Üksnes Mari Must ja Elli Riikoja võtsid asja tõsiselt ja mugisid kuskil kioski taga plekk-kastide otsas ausate töömeeste kombel rosinaga saia ja vorsti.

Elfriede Mänd seevastu asus ivavõtmise ajaks pildil näidatud saksemasse rajooni, sättis enda kõige nähtavamale kohale ja laskis selgest edevusest iga oma suutäie ja käeliigutuse ära filmida aromaatsete kaseokste taustal.

Jälle lõi helisema lauluviis, seekord meilt endilt, s.t. naishäältelt. Lausime ära Lembit Verlini „Tervituse“, Alfred Karindi „Tiina“, Riho Pätsi „Laulu mesilastest“, Edgar Arro „Et saaks kauniks me kolhoosi“, Aado Velmeti „Sinisilmad“, Richard Ritsingu „Sa oled mu südame suvi“ ja vene rahvalaulu „Ketraja“.

Hästi meeleolukas ja lõbus oli laulda Riho Pätsi juhatusel tema enda mesilaste-laulu. Autori taktilöömine oli niisugune armas ja tore kätega kerimine, et seda oli väga lustlik vaadata.

Ent kuulakem parem, mida ütlesid meie kohta ajalehed.

„Järjekindlalt jättis kunstiküpse mulje ühendatud naiskooride esinemine. Seda märkisid ka üldjuhid R.Ritsing, A.Velmet ja L.Verlin. 4600-liikmeline naiskoor laulis toredasti, hingestatult. Eeskujulik intonatsioonipuhtus, rütmikindlus, nüansirikkus ja väljenduslikkus on juba mitmel laulupeol iseloomustanud meie nasikoore.“’

(„Sirp ja Vasar“)

Või: „Naislauljad on ühel nõul otsustanud vangistada kuulajate südamed. See läheb neil ka korda. Mitte ainult laul, vaid ka küütjad, värvikad rahvarõivad on silmale iluks. Vaimustus on ühine nii lauljatel kui peokülalistel.“

(„Noorte Hääl“)

Pärast naiskooride esinemist oli meil jällegi mõni aeg priiust. Kuulatasime lähedalt ja kaugelt ning igasuguse akustilise nurga alt, kuidas Jüri Variste juhatusel laulsid erisegakoorid, ja võtsime aplausiga vastu meeskooride esinemise Gustav Ernesaksa käe all. Ent selleks ajaks, kui laulsid vene koorid, soome koor „Kullervo“, Vabariiklik Koorijuhtide Segakoor ja laulupidude trump – üldsegakoor –, oli enamik meist jälle asutanud ennast sööma-jooma või uuris kõrvalväljakul ehitusnäitust. Sellest see siis tuligi, et kui hakati laulupidu lõpetama, jooksid mõned meie lauljad suutäisi neelates lavale alles siis, kui ühendkoor laulis „Koitu“. Mõni rahulikum osavõtja sai aga teiste suust tükk maad hiljem teada, et laulupidu on otsas.

On kahtlemata kõikide arvamus, et kõige haaravam, kõige ülevam, kõige võimsam oli just laulupeo lõpetamine. Et ühte ainulaadselt head asja mitte ära rikkuda, ei maksa sellest kõnelda teisiti, kui ainult Arvo Ratassepa trükis ilmunud maitsekate sõnadega.

„Laulupeokontserdi finaaliks oli ühendkoori esinemine. Avar laululava oli lauljaid äärest ääreni täis. Ja veel kord said peost osavõtjad kuulata hiigelkoori kontserti ainulaadsel laval.

Üle määratu väljaku voogasid E.Kapi laulu „Lenini partei“ ja M.Lüdigi „Koidu“ piduliku helid. Järjekordselt kordasid tuhanded-tuhanded lauljad suure peo juhtmotiivi, mis kõlas ka G.Kleini laulus „Sulle me laulame, noorus“:

„Rahule jääma peab võit!
Nii tõotame me kõik!“

Seejärel kõlas I.Dunajevski populaarne „Laul kodumaale“, millega laulupeokontserdi kava oli läbi.

Kuid lauljate ja kuulajate vaimustus oli tõusnud haripunkti. Keegi ei tahtnud lahkuda, juubeldati ja hõisati, loobiti õhku laulupeo üldjuhte.

Ei tuntud väsimust ega tüdimust ülipikast kontserdist, lasti kõlada mitmetel lisapaladel. Ühendkoori hulgast esinesid eraldi veel üksikud kooriliigid. Hagforsi „Laulu Imatrale“ juhatas Soome külaliskoori dirigent Erkki Aaltonen. Kordamisele tuli ka E.Kapi „Läänemeri – rahumeri“, kõigile südamelähedaseks saanud teos. Südamlikult lauldi L.Koidula sõnadele loodud G.Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“.

Nii paljusid lisapalu pole veel antud, niisugust vaimustust pole olnud ühelgi varasemal laulupeol. Võib-olla oleks lauldud veelgi – kui poleks teatatud, et lava ja väljakut tahetakse hakata seadma õhtuseks vabaõhuetenduseks.“

Tõepoolest, mitte keegi lauljatest ega publiku hulgast ei raatsinud veel ära minna. Püsti seistes ja lausa joovastuses aplodeeris määratu väljak lauljatele. Ja kui koondorkester lõi lahti sütitava „Vanad sõbrad“ ning laululava hakkas tühjenema, tekkis juubeldajatest tihe spaleer, mille vahelt suurte austusavaldustega liikus ära lauljaskond. Väljakutäis kuulajaid aplodeeris taktis kaasa. Vastastikused lehvitused, aplausid ja hõisked ei tahtnud vaibuda. Küll oli see kõik ilus ja vaimustav!

Laulupidu oli läbi, aga väljak ei tühjenenud korrapealt. Meiegi lauljad polnud veel kõik lahkunud. Ja siis me panime toime ühe tõelise heateo. Nimelt palusid Lauluväljaku merepoolses osas päev läbi kibedasti ametis olnud kaubandustöötajad, et me ka neile midagi laulaksime. Nemad polevat laulupesot üldse osa saanud, sest lava taha helid ei kostnud. Võtsimegi endid ringi ja andsime meeleoluka soovikontserdi. Eriti suur menu oli „Ketrajal“.

Ainult suure saladuskatte all võib öelda, et laulupeo raamides saime hakkama ka ühe meeldejääva intermeediumiga.

Me tahtsime kangesti oma koorijuhile tänutäheks ja hooaja lõpetuseks lilli anda. See oli meie tungiv ja põletav soov. Suure vaevaga olid nad saadud – need punased roosid ikka – ja lausa uskumatu hoole ning poputamisega hoiti neil terve päev läbi hinge sees, kuigi taevast kõrvetas alla vähemalt oma 60 kraadi. Enne laulupeo lõpetamist käis suust suhu sõnum, et me koondaksime oma read laululava alla pidulikule lillede üleandmise tseremooniale. Ent polnud kellelegi lilli anda, sest meie koorijuht oli ära kadunud nagu nööpnõel heinakuhja või millimallikas ookeani sisse. Kõik meie vahipostid olid teda dežuurinud juba ilmatuma aja, kuid sattunud alati ainult koorijuhi jahtunud jälgedele.

Kuid teatavasti ei ole see üks õige daam, kes niisuguse hirmsa otsimise ja meeletu ootamise peale ei käitu naiselikult. Ja siis me hakkasimegi järjest vihasemaks saama üleüldse ja üksteise vastu ja kogu maailma ebaõigluse peale. Kui me koorijuht lõpuks tõesti sinna peaaegu et lõvi- või herilasepessa sattus, oli tal pärast rooside kättesaamist selline nägu, nagu oleks talle koolipoisipõlves antud kliistripühadeks nõrgaleht.

Laulud olid küll vaibunud, kuid pidu käis edasi. Ruttasime koju, riietusime ümber ja paari tunni pärast olime Lauluväljakul tagasi. Me ju esinesime vabaõhuetendusel – „Vabaduse laulikus“. Jälle oli kogu väljak rahvast tulvil. Öö oli pime ja soe ja tore ning me laulsime vahvasti oma kantaati.

„Alles pärast keskööd,“ nagu ütleb Arvo Ratassepp, „kui oli kõlanud „Vabaduse lauliku“ finaal ja hümnid ning raketid olid laululava võimsa kaare – sõpruse kaare kohale kudunud värvilise mustri, hakkas peoplats tühjenema. Vabariigi kahekümnendale aastapäevale pühendatud pidustused olid lõppenud.“