Aastast 1960. on pärit lugu, mis on kirjas ka koori kroonikas. Külas oli sõpruskoor Lätist ja mitte kõik ei läinud õlitatult. Alguse sai segaduste jada juba siis, kui ühel läti daamil läks Sakala öökorterist teatriskäigu ajal kaduma brokaatkleit ja õhtuseelik. Võõrustajate jaoks oli lugu muidugimõista piinlik ja daamile kompenseeriti kaotus. Peagi oli aga Läti kooril käes aeg esineda, Vastu võeti nad maruliste ovatsioonidega. Koor seisis laval viies reas, paaril viimasel real olid toetumiseks improviseeritud pukid. Avalaulu ajal kostis aga meeletu kolin ja ühtäkki kadus tagumine rida mehi kõrgusest nagu pühitult. Tugevate närvidega dirigent end sellest häirida ei lasknud, käsi vaid nõksatas korraks ja laul käis edasi. Eesti mehed läksid peale seda laulu appi ja viga likvideeriti. Kontserdi esimese poole lõpus oli lätlastel kavas aga lugu sulaselges eesti keeles. Ühtäkki käis uus raksakas ja eelviimane rida lauljaid kadus nagu maa alla. Seejärel hakkasid mõned viimase rea mehed aga kuidagi imelikult suud liigutama. Põhjus osutus lihtsaks – mehed olid oma spikrid eestikeelsete laulusõnadega kinnitanud eelviimase rea meeste selja peale. Kui nood aga eest ära kukkusid, siis polnud kuskil ka sõnu.